Hasartmängurid

Eile pärast kooli ja poeskäiku seadsime sammud Mount Errigal Hotel’i poole. See on tegelt meie kodule väga lähedal, isegi peaks magamistoa aknast paistma, kui vaadata oskad. Tegu on päris uhke ja luksusliku hotelliga. Tube me küll ei näinud aga lobby-bar’is mängis õhtul ilusti elav muusika, kõik toolid olid uhked tugitoolid, ilus puidust sisekujundus jne.
Milleks me sellisesse kohta trügisime? Olime nimelt netist leidnud, et esmaspäeva õhtuti käib seal koos bridžiklubi. Pärast tee küsimist leidsimegi õige ruumi üles. Saalis olid kenad tumeroheliste sametlinikutega lauad, mugavad toolid ja meist vähemalt 1 aga enamjaolt ilmselt 2 generatsiooni vanemad inimesed. Nagu hiljem selgus siis oli neid kokku 15 lauda, mis on nii väikse linnakese kohta (25 000 elanikku) päris uhke number. Üks esimesi nägusid, kes Elole silma jäi, oli üks tema õppejõududest, kes parasjagu midagi laudadele laiali jagas. See on Elo kõige kurjem õppejõud, keda kõik ta klassis kardavad. Läksimegi siis tema juurde ja ütlesime, et tahame bridži mängida. Ta oli selle peale veidi üllatunud näoga ja küsis, et kas me oleme varem mänginud. Ütlesime, et oleme küll. Nii ta juhataski meid ühte lauda. Esimesse lauda, kus ka tema istus. Mõni mõni minut hiljem selgus, et osavõtumaks on röövellik 4 € nägu (kahepeale umbes 130 krooni). Vaadates saalis istuvat rahvamassi, siis kohalike jaoks see suur summa pole. Elatustase ja ka pensionid on meie omadest ikka märgatavalt erinevad ja osavõtumaks on ca 1 õlu, mis pubis maksab tavaliselt nii 3.60 €.
Taha lauale loetud korjas Elo õpetaja selle kõikidelt laudadelt kokku (tavaliselt pidi tal keegi abiks olema, keda seekord ei olnud) ja nii, kuigi teistest tsipa hiljem, hakkasimegi mängima. Varsti hakkas Elo õpetajale koitma, et Elo on tuttava näoga. Kõigepealt küsis ta, et kas me käisime nädalavahetusel “mägedesjalutamise” klubiga matkal. Ei käinud. Tsipa hiljem küsis ta Elolt, et kas Elo õpib science’it, mis peale Elo ütles, et jah, ta käib tema tundides.
Olime kogu saalile parajaks vaatamisväärsuseks. Iirimaal ilmselt noori mängijaid ei ole ja selle üle, et nii noored inimesed bridži võivad mängida olid nad kõik väga imestunud. Olime vist teises lauas, kui meid veidi ametlikumalt rahvale teatati, et täna on neil mängimas üks noor Eesti paar. Kogu õhtu vältel suhtuti meisse väga hästi ja heasüdamlikult. Kõik üritasid aidata, küsisid meie kohta palju küsimusi ja kutsusid, et tulge ikka järgmine nädal jälle. Mäng läks meil aegajalt üles, aegajalt alla. Rohkem vist siiski alla. Kokku mängiti vist 22 jaotust. Saime ka teada, et kolmapäeviti pidi ka mingi “algajate klass” tegutsema aga need pidid vist pärsis algajad olema. Võibolla astume ka sealt läbi, kui kolmapäeval aega jääb (kolmapäev on tegelikult meil juba suht täis planeeritud igasuguste muude üritustega). Seda, kas järgmine esmaspäev jälle läheme, peame otsustama vist põhiliselt rahakoti pealt. Eelarve on meil väga kitsas ja 8 euri on suur raha.