Viimast korda tagasi Iirimaale

Nüüd on siis ka minu kevadpuhkus läbi. Laupäeva lõunast jõudsin nimelt LKennysse tagasi. Puhkus oli tore ja ausalt öeldes ei olnud mingit tahtmist siia Iirimaale tagasi tulla ja õppima hakata. Sellegi poolest tuli reede lõunast bussi istuda ja Riia poole teele asuda. Tagasitee oli sisuliselt sama kui viimati Eestisse tulles (läbitud punktid vastupidises järjekorras muidugi) ehk siis Tallinn – Riia – Dublin – Letterkenny.
Jõudes Riia kesklinna tuli mul üles leida bussi number 22 peatus. Kuigi ma olin selle bussiga lennujaamast Riiga juba korra tulnud, ei asunud vastassuunas minev peatus teps mitte üle tee sellest kohast, kus ma viimati bussi pealt maha olin tulnud. Kuna aga tegu oli lennujaama mineva bussiga, siis inimesed seda bussi ja peatust eriti just ei teadnud. Kõigepealt küsisin kahe raudteejaama ees istuva tütarlapse käest, et kust võiks leida lennujaama mineva bussi nr 22 peatust. Vastuseks vaatasid nad üksteisele pikalt otsa ja naeratasid häbelikult. Ei öelnud sõnagi. Hetke seisnud jätkasin ma küsitlemist. Kas te ei tea? – pearaputused. Kas te ei saanud (inglise keelest) aru? – pearaputused. Küsisin siis edasi, et kas po ruski? Selle peale sain vastuseks õndsa naeratuse ja 2 noogutust. Kordasin siis oma esimest küsimust vene keeles. Selle peale teatasid mulle tüdrukud aga, et neil pole õrna aimugi ja üldsegi pole nad kohalikud. Samal hetkel saabusid 2 poissi (ilmselt neid oodatigi) ja tüdrukud küsisid siis neilt minu bussi kohta. Ka poisid polnud targemad ja soovitasid võtta takso.
Nii ma jätkasin inimeste küsitlemist (enamus siiski rääkis ka täitsa inglise keelt ja suutis formuleerida isegi täiesti korrektseid lauseid). Bussist nr 22 neil sellegi poolest aimu polnud. Lõpuks tuli mulle vastu üks inimene, kes arvas, et äkki on peatus seal aga soovitas igaks juhuks kelleltki teiselt küsida, sest ta polnud kindel. Õnneks läks tema oletus täkke ja ma leidsin oma peatuse õnnelikult üles. Kokkuvõttes sain ma kena pooletunnise jalutuskäigu päikeselises kevadises Riias. Olin igati rahul.
Riia lennujaam valmistas mulle järjekordse üllatuse. Ma pole varem käinud lennujaamas, kus poleks suuri telereid-tabloosid saabuvate ja väljuvate lennukitega, et mis ja millal kuhu läheb (ja arvestades, et see oli mul sellel õppeaastal juba 17. lennureis siis olen ma ikka paaris lennujaamas käinud). Ma olin esimesel hetkel täitsa nõutu, et kas ma olen mingis vales kohas või terminalis või olen lihtsalt pime. Tõesti ei tea mida teha. Järgmise asjana üllatasid mind viidad. Kui astud uksest sisse ja jälgid “departures” silte, siis ei jõua sa mitte mingi väljuvate lendude ootesaali või tsekk-inni juurde vaid hoopis turva ja passikontrolli. Enne sinna minemist oleks aga vaja ju ennast sisse tsekkida. Niisiis tuli teise lennujaama otsa tagasi vantsida, kust siis leidsin ka chek-in’id (neid nimetati osadel viitadel küll “chek-in” aga enamusel siltidest “aircompanies” vms). Kuna mul oli veel lennuni küllalt aega tuli see kusagil chek-in’i alguseni aega surnuks lüüa. Nii leidsingi ühe ruumi või saalis, mis oli ilmselt just ehitusest tulnud ja kus ei olnud midagi peale mõnede pinkide ja kahe massaažitooli. Lisaks eelnimetatule leidus seal ka teler, mida olin alguses lennujaama sisenedes otsinud. Leidsid need lätakad ikka hea nurgataguse kuhu see üles panna.
Edasi kulges reis ilma märkimist väärivate vahejuhtumiteta. Lennuk küll hilines tunnikese (nagu ma nädalakese varem Iirimaale sõitnud Aleksi käest hiljem kuulsin oli tema oma 3 tundi hilinenud). Aga sellest hilinemisest polnud mul sooja ega külma sest buss LKennysse läks mul nii või naa alles hommikul ja sinna oli aega küllalt.
Enne keskööd jõudsin Dublinisse, kus ma siis ennast ühte kohvikusse (mis hetkel kinni oli) mugavalt magama sättisin. Kella 4 paiku (hommikul) aga kohvik avati ja ma olin sunnitud endale uut kohta otsima. Varsti leidsingi saabuvate lendude korruselt ühe vaba pingi, kuhu ma ennast pikali sain visata. Koht oli muidu tore aga kahjuks ühe väiksema välisukse lähedal, mis vist kogu öö lahti seisis. Seega soe küll ei olnud. Tõmbasin endale teise kampsuni selga võtsin jaki pea alla ja magasin suhteliselt rahulikult (selle kohta, et ma keset lennujaama sagimist magasin) hommikuni.
Letterkennysse jõudes ootasid mind ees ilus ilm ja Elo. Elo olla mulle ka sõnumi saatnud, et ta vastu tuleb aga selle sõnumi sain ma kätte alles sama päeva õhtul. Elo saatis mind vaid koolini, sest läks ise tagasi raamatukokku õppima. Kodus ootasid mind soe söök (loe: pärast mikrokas uuesti ülessoendamist soe söök) ja koristatud tuba (see tähendab, et Elo oli minu laua oma asjadest tühjaks teinud).
Jätsin siis oma kohvri koju ja suundusin tagasi kooli õppima. Õhtul käisin veel Leonie ja Nataly juures, et pühapäevaseid plaane koordineerida.
Pühapäev algas minu jaoks kell 8 hommikul, sest olin lubanud 8.30ks Leonie juures olla, et õppima hakata (teisipäevaseks eksamiks). Hommikupooliku veetsime rõõmsalt kahekesi õppides (tegelt küll mina rohkem õpetasin ja tema küsis) ja kella 2ks läksime kinno Mission Impossible 3 vaatama. Ka Nataly tuli meiega kaasa ja kino juures ühinesid veel 2 prantsuse tüdrukut. Nii prantslaste kui hispaanlaste kohta tundub siin Erasmuslaste seas kehtivat üldjuhul rusikareegel – nad on teretulnud kuni neid pole üle 2. Sest juba 3kesi olles hakkavad nad omas keeles vatrama. Kuna kino asub meil ostukeskuste kõrval siis nii enne kui pärast kino käisime loomulikult ka veel shoppamas. Teise raksu jätsin ma aga suht lühikeseks ja läksin koju. Tüdrukud jäid veel nautlema. Pärastlõunal otsustasin minna tere ütlema Shalom House kodanikele. Nendega sain kokku aga mitte Shalom House’is vaid selle värava juures – enamus neist läks parki ilusat ilma nautima. Mina jäin veel hetkeks nende maja juurde, et ajada paar sõna juttu Hakeemiga, kes parasjagu oma venda ootas, kes oli Hakeemil parasjagu külas aga kes oli parasjagu oma sõbraga poodi läinud (nende käes oli nimelt Hakeemi toa võti) (oh milline lause tuli!). Pärast aga läksin kah parki, kus me alguses niisama juttu vestsime ja pärast kaarte mängisime. Pärast mõningast kaardimängu avastasime, et maa pole teps mitte nii kuiv kui ta alguses tundus ja kõigil olid tagumikud korralikult märjad :p Hiljem liitus meiega ka 4 spanish-houselast. Pärast õhtusööki läksin uuesti Shalom House’i malet ja pokkerit mängima. Uni jäi lühikeseks, sest täna hommikul olin jälle 8.30 Leonie juures õppimas.
Sellised olid siis viimasena tagasi Iirimaale jõudnud Erasmuslase reis- ja sessi alguse muljed.