Nädalavahetus, nagu te kõik teate algab ju ikka reedega. Reede õhtul nimelt oli Erasmuslaste Jõulupidu Hispaania majas. Hispaania maja on vist umbes 14 asunikuga, kellest enamus (loe 8 pead) on hispaanlased. See, et neid ainult napp enamus on, et tähenda, et see hispaanlaste maja poleks. Nemad igatahes valitsevad seal, teevad mis tahavad. Mõned teised elanikud kurdavad (näiteks prantslased), et ei saa üldse elada, kohutav mürgel käib kogu aeg, kell 4 hommikul võib rahvas pähe võtta ja koridoris jalgpalli mängima hakata jne. Igatahes peo juurde nüüd. Kõigil oli palutud tulla valgetes T-särkides. Miks? See jäeti enne pidu üllatuseks. Elol valget pluusi polnud niiet tema oli mustas. Valgete särkide põhjuseks oli peokorraldajate poolt hangitud black light. Pidu oli tore. Rahvas oli erinevaid oma maade jõulutoite kaasa võtnud. Meil olid Elo tehtud piparkoogid, mis kõigile hästi peale läksid. Tantsiti ja joodi, joodi ja tantsiti, joodi ja joodi… kui me naca enne kolme kodu poole teele asusime (vaja ju eksamiteks kah õppida järgmine päev), tuli meile vastu peoperemeeste landlord (majaomanik). Teretas meid viisakalt ja läks edasi. Ilmselt oli pidu pisut liiga lärmakaks muutunud. Hiljem kuulsime teistelt, et ta oli jah pidu külastanud, ja polnud millegi pärast poola poisse uskuma jäänud, kui need lubasid, et võetakse asja edasi vaiksemalt. Võib-olla oli küsimus selles, et poolakatel olid peas toredad kiivrid (2-l neist), mille küljes olid voolikutega varustatud õllepurgid.
Laupäeva hommikupooliku veetsime õppides, vahepeal käis Elo poes ja mina kooli raamatukogus Thomaselt tema tehtud pilte võtmas.
Laupäeva õhtul oli teine eelmisest veidi erinev üritus. Nimelt minu Finantsjuhtimise õppejõu (James McMonagle) pool(t) tema välisõpilastele korraldatud pidu. Tegu on minu kõige lahedama õppejõuga. Tunnis lõõbib ja teeb nalju igast asjade kallal. Vahel on mõni õpilane pisut solvunud aga üldiselt on ikkagi tore. Mõnusa jutuga härrasmees, kelle poeg vist juba ülikooli lõpetanud ja naine seda parasjagu tegemas on. Tema maja oli kah väga lahe, ilus ja mõnus. Kõigile pakuti punast ja valget veini ning veidi hiljem ka sooja sööki, mis on vägagi märkimisväärne arvestades, et kutsutud oli ca 40 inimest. Aed nagu iirlastele kohane oli väga kena ja hästi hoolitsetud, mööda kive vulises alla tehisojake ja selle serval ootas õllekast. Õhtu möödus lõbusalt. Üks rumeenia poiss osutus päris heaks muusikuks: mängis klaverit, kitarri ja laulis 4 keeles (rumeenia, poola, inglise ja hispaania). Kui ta ära väsis kuulati plaati. Kõigele lauldi kaasa, mõnda laulu mitmes keeles korraga. Õhtu suursündmuseks sai iiri muusika kuulamine. Iiri muusika on küll omapärane aga see polnud veel see huvitav osa. Ühe sobiva laulu saatel esitas James iiri stepptantsu. Pärislahe oli. Muide, enne laulmise ajal esitas ta paar vana iiri laulu kah. Pärast tantsisime paar kiiret jive moodi asja. Kuna James oli tunnis öelnud, et varsti peale 12 võiks maja tühi olla, hakati viisakalt 23:30 paiku koristama ja vast 15 min enne keskööd olid kõik rõõmsalt koduteel. Väga huvitav ja omapärane üritus oli. Letterkenny pole küll suur linn aga jalutuskäik koju kestis ligi tunni. Üldse on see linn kuidagi väga hajali. Lähed ja lähed ja ikka on L-Kenny.
Nüüd jätkan jutu kirjutamist Dublini lennujaamas, teel koju. Pühapäevane üritus oli mäejalutamine ehk siis hillwalking. Väga ilus hommik oli – päike paistis ja tuulevaikne. Selleks ajaks, kui me aga bussiga jalutuskäigu algusesse jõudsime, oli olukord kõvasti muutunud. Ühesõnaga ühe mäe harjal teatas meie gruppijuht, et nii paremal kui vasakul on spectacular views. Aga näha oli vaid kümmekonna meetri kaugusele. Tugev udu, pilved, veel tugevam tuul ja horisontaalselt sadav vihm varjasid selle kõik meie eest. Kui me hanereas liikusime, nägid enda ees ja taga heal juhul 5 inimest. Kaugemal oli vaid lõputu hallus. Ja kätel hakkas külm. Mul polnud nimelt kindaid – arvestasin et Iirimaal talvel eriti külm pole ja ei võtnud neid Eestist kaasagi. Ma ei mõelnud siis muidugi 4h-ste mäekõndide peale. Parema käe väikest sõrme ma igatahes vahepeal teiste kõrvale ritta liigutada ei suutnud. Sõrmed olid vägisi harali. Teise käe abiga õnneks ikka sai. Jalutuskäik oli aga värskendav ja hoolimata sellest, et me lõpus läbi jõe pidime sumama, olid kõik rahul ja õnnelikud. Eriti siis, kui pubis oma pinti nauditi. Nimelt kohalik kultuur näeb ette, et ükski üritus ega väljasõit ei toimu ilma mõnda baari külastamata, et üks pint teha. Ka pärast kanuutrenne ja sukeldumistunde läheb suurem osa rahvast koos pindile. Väga kade oli vaadata – mina olen nimelt oma ravimi tõttu vee ja mahla peal. Praegu lennujaamas on harjumatu – ei saa omavahel rahulikult eesti keeles rääkida kartmata, et keegi midagi aru saab, mis sa ütled.
