Laupäeval käisime jälle kanuudega jõel. Eriliseks tegi selle lumi, mis maas oli. Ilm oli kah päris jahe. Tegelikult muidu väga hullu polnudki, aga käelabadel hakkas päris külm – aerutades käib käsi aeg-ajalt vees ja pritsitud saab pidevalt ning vesi oli ikka päris külm. Mul korra sattus üks väike kõrreke kanuupeale. Tahtsin seda siis seal ära võta, aga kole raske oli kinni saada sellest külmunud sõrmedega. Ja see juhtus suhteliselt alguses. Väga pikalt me õnneks vees ei olnud.
Teel autode juurest jõeni (mis ei olnud küll pikk) tuli meil alla minna ühest järsust nõlvast. Niisiis istuti kanuudesse nagu kelkudesse ja lasti sealt alla liugu. Lund oli kõvasti ja libisemine suhteliselt hea. Kes tahtis, võis veel aerutades hoogu juurde lükata. Üldse kogu väljasõitu iseloomustas pidev lumesõda (kanuutamise osa välja arvata).
Seekordne kanuutamine oli eriline ka selle poolest, et tegelikult oli tegu eksamiga. Oleme nüüd Eloga mõlemad 2. astme kanuutajad (Alfie, meie ninamees, ütles, et 1. astet pole meil mõtet teha, see on liiga lihtne. Vanemad olijad tegid 3. järku. Me pidime eksamil oskama vaid suhteliselt põhilisi asju – ohutustehnikad, tagurpidi (ka edaspidi :p) sõudmine, paigal pööramise tehnikad, hoopealt järsk pööre, külg ees liikumine (seda õppisid nad viimati basseinitrennis aga mind tookord ei olnud ja mulle õpetati see kähku enne eksamit ära), toetuslöögid (kasutatakse kui hakkad ümber kukkuma), “haldja-liuglemine” (ehk siis tugevama vooluga kohas risti üle jõe minek, ilma, et sa vooluga kaasa kanduksid) ja “abiga X-päästmine” (no ma ei tea, kuidas neid nimesid tõlkima peaks :p igatahes asja mõte on see, et olles paadis aitad ümberkäinud inimesel tema kanuud veest tühjaks kummutada – sisuliselt tõmbad tema kummuli kanuu endale nina peale ja siis loksutad sellest vee välja). Võibolla oli veel asju, mis me tegema pidime aga praegu ei tule meelde. Viimane asi eksamikavas oli kummulikäinud paadist väljumine. Meie õnneks otsustati see aga ära jätta – nii külmas vees ujuda poleks küll tahtnud. Rahva tungival pealekäimised demonstreerisid Elo, Anja (iirlane) ja Konrad (poolakas) “rullimist”. Rullimine on see, kui sa ümber käid ja siis paadis istudes aeru abil ennast õigetpidi püsti tagasi keerad. Elo oli esimene ja tegi ilusa etteaste (kuigi kurtis, et pärast oli selline tunne, et juuksed tahtsid peas ära jäätuda). Anjal aga ei õnnestunud (kuigi ta on juba 4 aastat kanuutanud) ja Paul kes oli kõrval päästmiseks valmis aitas ta püsti. Tegelikult kummulikäinu aitamine on lihtne, kui ta teab, mida teha. “Päästja” sõidab oma paadi ninaga risti kummulikäinud kanuu keskkoha juurde, “uppuja” saab siis sellest ühe käega kinni haarata ja ennast tagasi püsti lükata. Konradi rullimine õnnestus aind pooleldi. Ta sai pea-aegu püsti aga siis hakkas tagasi vette kukkuma, kuid sai aeruga ennast jõe põhjast püsti lükatud.
Pärast teel autodeni jõudsime veel paar grupipilti ja ühe Elo algatusel ka ühe lumememme teha.
