Iirimaast I

Oleme siin Iirimaal juba hulk aega olnud aga oleme teile suhteliselt vähe rääkinud sellest maast kus me viibime. Niisiis Iirimaast. Iiri Vabariik katab umbes 5/6 Iiri saarest ehk 70 000 km2 (võrdluseks Eesti on 45 000 km2). Kaarti võite näha näiteks siit või siit (siin on ka Letterkenny peal). Meie oleme põhjas, Derryst 30km lääne poole. Elanikke on Iirimaal 3,5 miljonit. Pealinnaks on Dublin, kus on natuke alla miljoni elaniku. Ruutkilomeetri kohta on neil ligi 2 korda rohkem elanikke kui Eestis. 94% on katolike, 4% protestante. Tasub äramärkimist, et keskkoolid on enamuses tugevalt seotud mingi usuga/kirikuga/misiganes. Enamus inimesi räägib inglise keelt. Väike osa elanikkonnast kasutab ka vana iiri keelt (elavad põhiliselt lääne osas). Ametlikeks riigikeelteks on mõlemad.
Iiri vabariik sai pärast pikki mässamisi ja sõdimisi vabaks 1922. aastal kui brittidega tehtud kokkuleppe alusel said iirlased omale 26 maakonda. 6 jäid brittidele ja moodustavad sellest ajast peale Põhja-Iirimaa. Meie elame põhja Iirimaal väga Põhja-Iirimaa piiri ääres (30km). Tegelikult küll mingit piiri praegu pole. Maantee ääres pole me suutnud tähele panna isegi ühtegi silti, et siit algab/lõppeb Iirimaa. Sõites paned lihtsalt üks hetk tähele, et reklaamid pole enam eurodes vaid on naelades.
Brittide mõju neile on päris märgatav. Näiteks vasakpoolne liiklus, millega polegi vist võimalik päriselt ära harjuda. Alguses olid kõige vastumeelsemaks asjaks ringteed. No ikka täitsa paanika, kui ringile jõudes vales suunas pööratakse. Nüüd olen ringidega juba ära harjuma hakanud. Üks meil ju otse maja ees ja ületame seal teed iga päev mitu korda. Vasakpööre on endiselt raske ja ma kipun endiselt auto istmest kinni haarama, kui seda sooritatakse samal ajal, kui vasakult autosid tulemas on. Ma olen tähele pannud, et autod on neil siin keskmiselt tiba väiksemad kui Eestis – ilmselt pole vajadust linnamaasturite järele. Teed on siin küll ilusad siledad. Kuigi teepeenraid maanteel pole ja teed on kole käänulised ja mäest üles/alla kah kogu aeg. Samuti on neil GB stiilist 3 pulgaga pistikud. Ma küll ei tea, kuidas nendega Inglismaal on aga siin on viimne kui üks pistik lülitiga. Alguses oli ka seda suhteliselt imelik vaadata ja harjumatu, et pärast juhtme seina torkamist pead veel lülitit klõpsima, et voolu kätte saada aga nüüd on see tegevus juba automaatne. Kui meil on väike pool-sõbralik hõõrumine soomlastega (näiteks eestlastele meeldib esile tuua fakti, et Soomes on levinuimaks taparelvaks kirves), siis iirlastel on sarnased suhted brittidega. Näitena võib tuua olukorra, kus üks õppejõud tuli nii natuke omamoodi rõhuga lagedale teatega, et britid annetavad rohkem loomadele kui inimestele. Sarnaselt Inglismaale on ka siin tavalisteks asjadeks väga ilus muru ja piimaga tee. Muru kasvamiseks on siin tõeliselt hea vihmane kliima ja ilusat muru leidub siin tõesti külluses – nii aedades, parkides kui ka teeääres. Piimaga tee joomisest ma aga aru ei saa. Olen seda ise kah korduvalt proovinud aga ma ei saa aru mis seal vahet on kas piimaga või ilma. Minu arvates piim maitsele ei mõju (kui seda just väga väga palju ei pane). Samas on piima hea kasutada tulise tee mahajahutamiseks.
Sellega lõpetaksin "Iirimaast" esimise osa. Varsti-varsti kui jälle aega tekib, siis jätkan.

Jälle pilte

Mul on hea meel teatada, et pühapäeval võtsime ette ja valmistasime ülespanekuks uue portsu pilte. Seekord siis teise kanuumatka pildid. Täpsemalt valik meie, Thomase, Conradi ja Alfie piltidest. Üritan nädala pärast veel mõned pildid üles saada.

Head uut aastat! ehk Tagasi Iirimal

Kuna vennad kogu juttu läbi lugeda mul ei viitsi siis neile special teen jutu algusesse boldi lühiülevaate:
Oleme läbi Londoni tagasi Iirimaal. Endiselt sajab.

Tere siis jälle üle hulga aja. Oleme jõudnud õnnelikult tagasi oma vihmasele Iirimaale. Täna on päev otsa sadanud jälle. Vaheaeg möödus meil hästi ja pühad mõnusalt.
Seekord tulime siia jälle uut ja huvitavat teed mööda. Nimel odavlendudega läbi Londoni. EasyJeti kohta pole midagi halba öelda aga RyanAir suutis meid küll üllatada. Aga enne veel Londoni Stanstedi lennujaamast. Odavlennud on point-to-point ja nii ei õnnestunud meil ennast Tallinnas lõpuni sisse chekida vaid pidime Londonis 4 tundi tšekkinni algust ootama. Stansted on veidi vanamoeline lennujaam(ahoone). Pole ei liikuvaid treppe ega linte (sees), jalutada tuleb hulka maad ja istumiskohti ootajatele on kole vähe. Õnneks õnnestus meil siiski 2 kõrvuti olevat vaba kohta leida ja nii me ennast suht sissepääsu vastu istuma seadsimegi. Panime aga pagasivirna otsa läpaka püsti ja hakkasime filmi vaatama. Vaatasime "Herilasepesa", mille ma jõuluks sain. Filmi lõppedes oli läpaka aku pea-aegu tühi ja me pidime ta tagasi kotti toppima. Üle 2 tunni oli veel vaja ära kulutada. Mängisime siis trips-traps-trulli ja poomist kuni Elo magama jäi. Tšekkinnis selgus, et jah inimese kohta on lubatud ära anda 15kg pagasit aga see ei tähenda et kahekesi 30kilose kohvriga võiks minna (mingi uus reegel neil). Sisuliselt tuleb kummalgi eraldi sisse tšekata ja meil oli vaja tekitada kohvri asemele 2 15kg kotti. Õnneks oli meil kaasas Elo spordikott kuhu me asju juurde toppisime kuni suure kohvri 24kg pealt 18le saime (osa võtsime käsipagasisse kah). Igatahes oli see väga paha üllatus ja tähendab seda, et kui me suvel Eestisse tagasi tuleme siis RyanAir jääb kindlasti valikust välja. Pärast passikontrolli pidime veel 2 tundi ootama. Elo jällegi magas enamuse ajast.
Meid lennutav lennuk jäi küll tiba hiljaks aga Derrysse (jah, seekord tulime kodu lähedale Põhja-Iirimaa linna) jõudsime suhteliselt õigel ajal. Derry lennujaam on väikseim, mida ma kunagi näinud olen. 2 väravat vist ainult. Aga teisalt tulime me ju siseriikliku lennuga kah...
Paul (kanuuklubist) tuli meile Derrysse vastu ja viis meid 30km kaugusele L-Kennysse koju ning jõudis ise veel õhtul kanuutama. Kui olime oma kotid-kohvri lahti pakkinud olime päris päris väsinud. Minu laud on endiselt Elo lahti pakitud asjade all :p

PS. Varsti tuleb uusi pilte