Klubidega jätkame ka tänast postitust. Nimel on nüüd ametlikult loodud LYIT Bridge Club. Liikmeid küll esialgu veel eriti palju just pole (alustamiseks vajalikud 10 saime siiski kokku :p) aga ajapikku tuleb kindlasti juurde. Juba mõned huvilised on küsinud. Järgmine nädal üritan korraldada millalgi ka esimese õppimiseesmärgilise kokkusaamise.
Klubi loomise juures saime kõvasti abi Emer Kee'lt, kes töötab LYITis (mingi tehnik vms ametinimetuselt, keemia värk). Ta on olnud pikka aega Letterkenny bridžiklubi sekretär ja ka piirkondlik sekretär niiet teab asjadest palju ja omab häid kontakte. Ta ütles, et laseb meile dublinist saata mingi starting pack'i, kus peaks mingid kaardid ja muu tarvilik olemas olema. Varsti varsti esitame ka taotluse rahastamise jaoks LYITi Student Unionile. Emer on väga lõbus tädike. Viskab koguaeg nalja ja lõõbib igast asjade kallal. Ja ühtlasi järjekordne bridži fanatt. Meil ikka õnnestub igast aktivistide otsa sattuda. Muide, Letterkenny bridžiklubi president on ühtlasi CBAI (Contract Bridge Association of Ireland) president niiet meil on siin igast uhkeid tegelasi käepärast, kelle kaudu saab midagi uurida orgunnida kui vaja.
Esimene väljasõit toimub meil juba homme. Nimelt on päris mitmed bridžihuvilised minemas kanuu klubi matkale ja otsustasime seal bridži õppimise-õpetamisega algust teha.
Eile toimus astronoomia klub esimene loeng. Räägiti üldisi ja põhilisi asju, kuda taevas ja kaardil tähti üles leida jne. Klubi veab üks amatöörastronoomist LYITi töötaja. Arvestades seda et siin väga tihti sajab tekib küsimus, et kuidas siin üldse vaatlusastronoomiaga tegeleda saab. Ilmselt siis ikka saab.
Astronoomiast läksin otse Law Society väitlusele. Väideldi teemal: hinnatõusus on süüdi tarbijad (suht vaba tõlge). Väitlejad olid kõik suht uued - 2 tükki esimest korda ja 2 kes tsipa olid juba väidelnud. Kõned olid suht struktuurita, Ei pool ilma läbiva või üldse mõne põhja panevama mõtteta ja kõik kõned keskendusid sellele, mida oleks pidanud rääkima Jah poole esimene väitleja oma kõne alguses - sellest kuidas hinnad meeletult tõusevad. Selle kohta tõid kõik hunniku fakte ja näiteid jne. Aga tegelikult nagu väitlust või vaidlust ei tekkinudki - kõik rääkisid sama juttu ja vastase argumente sisuliselt ei puututudki.
Õhtu jätkus kanuuklubiga. Midagi põhjapanevat uut ei õpitud - harjutati vanu asju. Häda-pidurdamist (suuremalt kiiruselt ja väga kähku) kästi harjutada. Treener pritsis hunniku rahvast märjaks seda demonstreerides :p Õhtuks oli kõht tühi ja uni tugev.
Täna hommikul mul esimest tundi polnud. Kui Elo hommikul ärkas ütlesin talle, et ta paneks mulle hilisemaks kella helisema. Ta panigi kella helisema, aga 9.30 asemel 8.30ks. Millest muidu poleks hullu midagi olnud, aga ilmselt oli kell juba 8.30 läbi, kui ta seda tegi - niiet äratus ootab homme hommikut. Kui ma üles ärkasin oli minu esimene tund juba poolepeal. Õnneks oli see nädal klass pooleks jaotatud ja ma sain teise poolega pealelõunal minna - teatsin, et räägitakse pikalt meie värskest kodutööst ja ei tahtnud sellest päris ilma jääda. Aeg tundi minna.

Snorgeldamine

Täna on hommikust saati kõvasti sadada ladistanud. Erinevalt Eestist ei saa siin kunagi “kaks kätt taskus” kodust välja minna – ühes käes on alati vihmavari ja teisega peaks vist mütsi kinni hoidma. Ühesõnaga selle saime kähku selgeks, et ilma vihmavarjuta kodust välja minna ei või.
Eile käisime sukeldumise loengus ja pärast seda basseinis trennis. Eilne basseinitrenn algas sellega, et meil lasti ujuda 8 tiiru ümber basseini. Seejärel pidime mõni minut hiljem 30 sec vee all olema. Polnud sugugi lihtne arvestades, et süda ikka peksis päris kõvasti veel. Tegelt enamus vist 8-t ringi täis ei saanud. Meid kutsuti enne välja. Harjutasime snorgeldamist, lestadega ujumist, vette minemist (nii nagu filmides :p), snorgeldamisvarustusega sukeldumist ja pinnale tulemist ja ilmselt veel mingeid asju, mis praegu ei välgata. Minul vedas, sest meie 4-ses grupis, kes me ühe õpetaja juures olime, oli kõigile lesti ja maske. Neile kes oma harjutustega hiljem lestadeni jõudsid kõigile lesti ei jagunud. Näiteks Elo grupis oli 5-peale ainult 2 komplekti varustust.
Klubi tundub ise suht asjalik (meil on 2 kahe tärnist (2* võib õpetada ka instruktoreid ja 3* on max instruktori aste (tegelt on ka 4*, mis pidavat poliitiline aste olema))  ja üks 1tärni instruktor pluss vist mingi 4* sukelduja (viimane enne instruktori astet) ja igast muid kulinaid. Paat, 4 sukeldumisvarustust, mingid kompressorid-asjad ja veel mingeid vidinaid millest ma täpselt aimu ei saanud, mis need on. Klubi on tegutsenud 1999st aastast. Praegu käimasoleva kursuse lõpus peaksime tegema eksami, mille tulemusel saame ka mingi paberi, mis on rahvusvaheliselt tunnustatud ja millega võib igal pool sukelduda.
Täna on pärast kooli astronoomia loeng, väitlus ja päris õhtul kanuutamine. Tihe graafik.

Conferring of Awards

Täna on lõpuaktuste päev. Jagatakse kätte “Higher Certificate”, “Bachelor”, “Bachelor (Honours)” ja “Master”’i diplomeid. Vastavalt on siis nominaalsed õppeajad 2, 3, 4 ja 5 aastat. Lõpetajaid on midagi 700-800 vahepeal. Toimub 3 aktust: Business Studies; Computing, Sience & Nursing; Engineering, Design, Law & Humanities. Praegu peaks vist käima 2. Esimesel aktusel esinesime kooriga. Aktusest jäi meile 3 põhilist mälestust.
Esiteks see, et asi näeb välja nagu filmis: pikad mustad keebid-mantlid, ruudu kujulised tutiga mütsid ja erinevat värvi (vastavalt õpitud suunale, selle aktuse lõpetajad olid siniste) kapuutside ja üle-õla rätikutega (rätikud olid “Higher Certificate”’i saanutel, kapuutse neile ei antud).
Teine mälestus aktusest on see, et tegu oli massitootmisega. Lõpetajad olid pandud ilusti klasside kaupa istuma, klassisiseselt tähestiku järjekorras – igaühel oli kindel tool. Diplomeite kättesaamiseks tõusis terve klass korraga püsti ja moodustas ilusa järjekorra. Järjekorra esimese otsa juures seisis üks päris pirakas onkel, kellel oli nimekiri ja kes kontrollis, et kes on kohal, kes mitte ja siis vastavalt noogutas või raputas pead, kui nimi välja hõigati. Selle järgi teadis direktorile diplomeid ulatav tädike, et millised direktorile anda ja millised kõrvale tõsta. Ja iga paari sekundi tagant hõigati uus nimi. Niiet ka direktori juures oli kohati järjekord. See kellele diplomit parasjagu anti, oli juba jupp aega tagasi välja hõigatud. Ühe trepi kaudu tõusti poodiumile ja teise kaudu mindi alla. Ehtne konveier-süsteem. Enne oli palutud mitte plaksutada igale üliõpilasele eraldi vaid pärast kõigile, et mitte aega kulutada. Pärast diplomite jagamist hõigati välja ka mõned mingite auhindade saajad, neile võis õnneks plaksutada.
Kolmas asi, mis silma hakkas oli see, et lilli ei kingitud. ÜLDSE. Ma ei näinud ühtegi õit. Ja ka vanemaid ja sõpru oli kole vähe. Muidugi, kui sa magistrit saades juba 4. korda samasugusel ürituselt oled, kes siis viitsib sind vaatama tulla. Või siis, kui on teada, et sa juba järgmist taset õpid ja et järgmine sügis saad järgmise paberi. Nimelt eksamid ja kooli lõpetamine olid juba kevadel ikka. Või tegelt suvel, juunis. Aga ametlik aktus toimub oktoobris-novembris. Seega said oma Higher Certificatesid ka need iirlased - kes minuga ühel kursusel on. Üle 700st lõpetajast üle 400 jätkab õpinguid praegu siin samas, niiet tegu on sisuliselt aastalõpu/alguse tähistamisega.
Koori osa aktusel oli pehmelt öeldes tagasihoidlik – nii kooliisade sisenemisel kui väljumisel laulsime 2 salmi Gaudeamust. Aga kõnesid õnneks palju ei olnud ning aktusega saadi pea-aegu, et tunni ajaga hakkama. Praegu aknast välja vaadates on näha liikumas kollaste rätikutega õlgadel tegelasi – ilmselt on nende aktus just lõppenud. Olen nimelt raamatukogus ja näen peasissepääsu ja An Dannlani (meie spordikompleksi), kus ka tseremoonia toimub, vahelist hoovijupikest.
Väga segane tekst tuli igatahes aga olgu mis on, nüüd läheme koju sööma.

Pildid 2

Viimastel päevadel olen jälle uusi pilte lisanud. Seeria koolimajast ja ka väikse virtuaalse Letterkenny linnaekskursiooni. Kuna mõnele on meie eelmistest piltidest-tekstidest mulje jäänud, et välisuks on köögis, siis tegime eile õhtul Elo weebikaameraga ka väikse video (ilma helita kahjuks) meie korterist. Tegelikult tegime Paintiga ka väikse korteriplaani, mis nüüd ka piltide sekka üles on riputatud.

Law Society, Scuba Diving ja muu

Esmaspäeval käisin Law Society selle aasta esimesel kokkusaamisel/workshopil. Põhimõtteliselt on tegu (peamiselt õiguse tudengite) väitlusklubiga. Väitlevad mingis Irish Times’i formaadis, mis mingil määral sarnaneb meil (peamiselt ülikoolides) kasutatavale parlile (parlamentaarne väitlus). Neil on 2 meeskonda, kummaski 2 liiget. Väitlus on väitlus. Tegelikult tuleb välja, et nad teevad seda vist suht vabas vormis ja eriti kogemusi kellelgi pole – korraldamas on eelmise aasta esmakursuslased, kes on väidelnud vaid korra või paar. Klubi tundub olevat aga muidu suht asjalik – üritatakse igaks nädalaks väitlus korraldada ja võimalikult palju inimesi kaasata.
Oma suureks üllatuseks kohtusin seal Indrekuga. Vahetusõpilased on klubides kohalikest märgatavalt aktiivsemad. Iirlased ilmselt veedavad rohkem aega pubides ja klubides (mitte et vahetusõpilased seda ei teeks). Ühes loengus näidati meile ühte 2000. aasta uurimust 18-24 aastaste iirlaste kohta, kus nad erinevateks tarbijarühmadeks oli jagatud. Kõige lõpus olid mõned üldised faktid. Näiteks, et keskmine noor iirlane kulutab nädalas enesele 94 € ja üks korralik õhtu väljas maksab 53€. Ärge parem kroonidesse ümber arvutage – lähete kadedusest lõhki. Ja see oli 5 aastat tagasi. Usun, et nüüdseks on nende eelarve veelgi kasvanud. Letterkenny on muidugi odavam, kui Dublin, kus pubis pint õlut pidavat maksma 5-6€ (meil tavaline 3,6€).

Pärast koogi ja küpsiste küpsetamist kulmineerus teisipäeva õhtu jälle üritusega Letterkenny Leisure Center’i basseinis. Nimelt oli sukeldumisklubi esimene trenn. Kuigi rahvast oli päris palju ja veealust aega seega igale inimesele vähe jäid kõik väga rahule. Seda mis tegime võiks nimetada veega harjumiseks. Nimelt aitasid (ma ei teagi kuidas neid nimetada? Ilmselt vanemad klubiliikmed või igatahes mingid paberite ja varustusega tegelased) instruktorid meile kõigepealt varustuse selga (põhimassi moodustas loomulikult balloon) ja siis ujusid instruktoriga paaris basseinis paar otsa edasi tagasi. Instruktor muutis vastavalt basseini põhjale su ujumissügavust lastes vestist õhku välja/juurde. Selline Darth Vader’i tunne oli – hingamist ja mulinat, mis kõrvade juures käis, oli kõvasti kosta. Ka siin olid uutest vähemalt pooled Erasmuslased (mõlemad soome tüdrukud, 2 prantslannat, hispaania, prantsuse ja saksa poisse ja muidugi 3 eestlast (Aleks oli haige, muidu oleks kah tulnud)). Edaspidi hakkab meil olema iga teisipäev tunniajane loeng koolimajas ja siis tund basseinis. Tõotab tulla huvitav. Täna õhtul on järjekordne kanuutamine.

Infopost

• Kuna järjekindlalt tehakse postitustele spam-kommentaare olin sunnitud sisse lülitama word verification-i. Veidi tüütu on ta küll aga ehk hoiab lehe puhtama.
• Nüüd oleme ka kätte saadavad Skype kaudu (võib otsida minu nime või meiliaadressi järgi). Siiski olen netis vaid suhteliselt harva ning ilmselt olen tihemini MSNis kui Skypes.
• Elo külastab MSNi suhteliselt harva, vahel oleme mõlemad minu kasutajana sees.
• Märteni nõudmisel panin ka tekstide juurde üles paar pildikest, et blogi huvitavamaks muuta.
  
• Kes veel avastanud pole, siis osade sissekannete pealkirjad on ühtlasi lingid - viivad otse teemakohaste piltide juurde. Ka Elo sünnipäevast on paar pildikest üleval.
  

Claire

Meie korterikaaslane Claire on Prantsusmaalt Pariisi lähedalt mingist väiksemast asulast pärit tütarlaps, kes armastab puhtust. Ta on üle keskmist kasvu kõhnapoolne tüdruk ja kannab oma pikki pruune juukseid alati ühe patsina, vahel harva ka krunnina (näiteks hommikuti). Isa (töötab Air France’s) saatis teda siia ja esimese asjana olla Claire hakanud korterit koristama. Meie jõudsime Iirimaale päevakese hiljem ja selleks ajaks oli kõik ilus ja puhas. Ka edaspidi on ta kõike (vähemalt meie korteri ühises osas) puhtana ja korras hoidnud. Peame seega ise kah suht korralikud olema. Tundub, et tema näeb vist ikka rohkem vaeva.
Prantslased on ikka üks imelik rahvas. Neil on igasuguseid huvitavaid harjumusi. Näiteks kasutavad nad käte pesemiseks (vähemalt köögis) Fairyt. Sisuliselt asendab see vedelat seepi. Nii käitub ka Claire üks suuremaid sõbrantse (kah prantslanna). Ka Akeem (me ei vastuta õigekirja eest), kes on Saudi Araabia kandist pärit Prantsusmaal bakalaureuse saanud erasmuslane, kasutab Fairyt käte pesemiseks.
Claire määrib pannkoogile võid. Kui me talle ütlesime, et Eestis küll võid ei panda kostis ta selle peale: “Aga ma olen prantslane – ma söön kõike võiga!” Söögi kõrvale joob ta vett. Ma muud polegi teda söögiajal joomas näinud (va hommikusöögid, kui ta joob apelsini mahla). Ning ta joob seda veini pokaalist! Nii on tema arvates elegantsem. Söömine käib kella järgi. Lõuna on kusagil 12 ja 1 vahel. Õhtusöök aga 7 või 8. Pigem 8. Niiet kui me kella 6 aeg näiteks koju jõuame ja sööma hakkame ning teda ka kutsume, siis ta ei tule. Kõige tõsisem söögiaeg on Lõuna. Hommikusöök on suhteliselt kerge kui mitte sümboolne.
Claire on õnnelik, et tal on vaba aasta. Aasta Iirimaal ja ta võib teha mida iganes süda soovib. Nii näiteks kasutas ta võimaluse ära ja jäi dieedile. Ta ütleb, et kodus ta ei saa, sest kui ta koju läheb, siis ema teeb terve hunniku erinevaid roogasid jne. Šokolaadi ja muud magusat ei söönud ta juba enne. Nüüd sööb ta ainult juurikaid. Loobus lihast ning ka võist (aga vist mitte margariinidest?) ja juustust, mis muidu iga söögi juurde käisid. Ka saia söömist pidavat ta piirata üritama. Inimesed ei oska ikka vabadusega midagi peale hakata, täitsa segi lähevad. Praegu on laupäev (1.10.05) ja kell on kusagil pool 2. Claire just ärkas ja sööb hommikust. Tundub et saiast ta vähemalt päris loobunud pole. Saia kõrvale sööb ta piimaga maisihelbeid. Ja joogiks on apelsini mahl. Järgmisel hommikul ärkas ta veel tunnikese hiljem.
Enamus õhtuid teda kodus näha ei ole. Enne lahkumist annab ta alati teada, kui ära läheb (nii kena temast) ning tavaliselt saabub ta koju alles päris keset ööd, kui mitte vastu hommikut. Ega me täpselt ei teagi – Elo on varajase unega ja tavaliselt me juba magame selleks ajaks.
Järgmiselt kolmapäeval teatas ta, et läheb nädalavahetuseks Prantsusmaale – tal on mitme parima sõbra sünnipäev. Tal on see asi ilmselt lihtne – “isa, ma tulen homme koju” stiilis.
Ükskord küpsetas ta meile oma lemmiksööki (kana mingi kastme ja nuudlitega), mis oli meie arvates ka väga hea. Kokkuvõttes on Claire väga tore tüdruk ja me oleme temaga rohkem kui rahul.

Hasartmängurid

Eile pärast kooli ja poeskäiku seadsime sammud Mount Errigal Hotel’i poole. See on tegelt meie kodule väga lähedal, isegi peaks magamistoa aknast paistma, kui vaadata oskad. Tegu on päris uhke ja luksusliku hotelliga. Tube me küll ei näinud aga lobby-bar’is mängis õhtul ilusti elav muusika, kõik toolid olid uhked tugitoolid, ilus puidust sisekujundus jne.
Milleks me sellisesse kohta trügisime? Olime nimelt netist leidnud, et esmaspäeva õhtuti käib seal koos bridžiklubi. Pärast tee küsimist leidsimegi õige ruumi üles. Saalis olid kenad tumeroheliste sametlinikutega lauad, mugavad toolid ja meist vähemalt 1 aga enamjaolt ilmselt 2 generatsiooni vanemad inimesed. Nagu hiljem selgus siis oli neid kokku 15 lauda, mis on nii väikse linnakese kohta (25 000 elanikku) päris uhke number. Üks esimesi nägusid, kes Elole silma jäi, oli üks tema õppejõududest, kes parasjagu midagi laudadele laiali jagas. See on Elo kõige kurjem õppejõud, keda kõik ta klassis kardavad. Läksimegi siis tema juurde ja ütlesime, et tahame bridži mängida. Ta oli selle peale veidi üllatunud näoga ja küsis, et kas me oleme varem mänginud. Ütlesime, et oleme küll. Nii ta juhataski meid ühte lauda. Esimesse lauda, kus ka tema istus. Mõni mõni minut hiljem selgus, et osavõtumaks on röövellik 4 € nägu (kahepeale umbes 130 krooni). Vaadates saalis istuvat rahvamassi, siis kohalike jaoks see suur summa pole. Elatustase ja ka pensionid on meie omadest ikka märgatavalt erinevad ja osavõtumaks on ca 1 õlu, mis pubis maksab tavaliselt nii 3.60 €.
Taha lauale loetud korjas Elo õpetaja selle kõikidelt laudadelt kokku (tavaliselt pidi tal keegi abiks olema, keda seekord ei olnud) ja nii, kuigi teistest tsipa hiljem, hakkasimegi mängima. Varsti hakkas Elo õpetajale koitma, et Elo on tuttava näoga. Kõigepealt küsis ta, et kas me käisime nädalavahetusel “mägedesjalutamise” klubiga matkal. Ei käinud. Tsipa hiljem küsis ta Elolt, et kas Elo õpib science’it, mis peale Elo ütles, et jah, ta käib tema tundides.
Olime kogu saalile parajaks vaatamisväärsuseks. Iirimaal ilmselt noori mängijaid ei ole ja selle üle, et nii noored inimesed bridži võivad mängida olid nad kõik väga imestunud. Olime vist teises lauas, kui meid veidi ametlikumalt rahvale teatati, et täna on neil mängimas üks noor Eesti paar. Kogu õhtu vältel suhtuti meisse väga hästi ja heasüdamlikult. Kõik üritasid aidata, küsisid meie kohta palju küsimusi ja kutsusid, et tulge ikka järgmine nädal jälle. Mäng läks meil aegajalt üles, aegajalt alla. Rohkem vist siiski alla. Kokku mängiti vist 22 jaotust. Saime ka teada, et kolmapäeviti pidi ka mingi “algajate klass” tegutsema aga need pidid vist pärsis algajad olema. Võibolla astume ka sealt läbi, kui kolmapäeval aega jääb (kolmapäev on tegelikult meil juba suht täis planeeritud igasuguste muude üritustega). Seda, kas järgmine esmaspäev jälle läheme, peame otsustama vist põhiliselt rahakoti pealt. Eelarve on meil väga kitsas ja 8 euri on suur raha.

Ma vihkan Iirimaa ilma

Täna oli kena laupäevahommik. Ärkasime hilja, tegime süüa, sõime ja lebotasime niisama. Ja kell oligi 2. Vaatasime et oh, kui tore - päike on välja tulnud! Meil oli juba varem plaanis täna linnapeale minna. Nii sättisimegi ennast minekule. Esimeseks peatuseks pidi olema kool - Elol oli tarvis mõned meilid saata. Kui olime kodust just välja jõudnud ja üle tänava saanud, tuli mulle meelde, et tahtsin fotoka kaasa võtta, et koolist ja linnast mõned pildid teha. Andsingi koti Elole ja läksin tagasi koju ning võtsin fotoka. Jõudes uuesti teisele poole tänavat hakkas aga kergelt tibutama. Siin on tavaline selline väga peenikeste piiskadega uduvihm. Piisad muutusid aga järjest suuremaks ja vihm tugevamaks. Vihmavarjud olid Elo käes olevas kotis (ilma nendeta me ei lähe pea-aegu kunagi kodust välja). Koolini jõudes (ca 5 min jalutamist) oli vihm juba järele jäänud. Kuid mu jope ja püksid ja tossud olid läbimärjad ning enne koolimaja uksest sisse astumist pigistasin juustest osa vett välja. Nüüd arvutiklassis istudes ja meile kirjutades/lugedes vaatan taas aknast välja - hele on, päike paistab silma. Samas võib teine kord mitu päeva järjest sadada. Seda ilma hoogude ja pausideta.
Üks on aga kindel: sajab või mitte, tuuline on nii või naa. Väga tuuline.

-Andre


Ma nõustun ka. Aga siiski - siin on väga ilusad vikerkaared, juba kaks korda olen ma näinud täiskaares kahekordset vikerkaart! Eestis seda juba iga päev ei kohta, aga siin tundub vikerkaar olevat igapäevane nähtus ning vikerkaarte täiskaared ka mingi eriline loodusnähtus ei ole. Teinekord katsun pildistada ka.

-Elo