Eksamid läbi

Niisiis täna oli mul viimane eksam. Ehk läks hästi. Eksami ametlikud tulemused pole veel selgunud kuid 2 aines on eksamite kohta õppejõult/parandajalt juba esialgset infot tilkunud.
Financial Management - paljud pidasid seda raskeimaks eksamiks aga mulle meeldis - arvutamine ;) Kõigepealt nägin täna hommikul oma õppejõudu, kes mööda minnes peale tervitust ütles mulle midagi sellist nagu: "You did great in FM, as expected". Hiljem nägin teda koolimaja peal uuesti ja siis rääkis ta juba tiba rohkem - sain 89,5% ja et see oli kõigist teistest pea jagu üle tulemus. Kuna ka jooksvalt saadud punktid olid mul teistest praemad (paremuselt teisel oli minust 20% vähem), siis tuleb siit ilmselt riiakate keeles TS.
OLM - Operations and Logistics Management vms. Selle eksami parandajat nägin täna raamtaukogus (see on üks rumeenlasest vahetusõppejõud, vist. Rumeeniast igatahes). Ta aindis sama ainet teisele grupile. Kevadel asendas ta ka meile ühte puuduvat õppejõudu. Ausalt öeldes ma ei teadnud, et ta mu nimegi teab, aga küsis raamatukogu trepikojas, et mis mu nimi on. Ütlesin siis et Andre ja ta küsis, et kas Kadlmb (ausalt, ma ei saanud ta hääldusest aru). Ütsin siis et jah, Kaldamäe. Ütles et mul oli üks parimaid tulemusi ka OLMis. Ilmselt oli siis piisavalt hea, et mu nimi eksami paberilt meelde jätta! Ütles veel, et ühes ülesandes olin mingi vea teinud - juhtub.
Teiste eksamite kohta veel infot pole ja nii häid tulemusi ma mujalt ei oota kah. Aga läbi ma kukkuda ei kavatse.
Eksami toimumisest veel lühidalt. Eksamid toimuvad kooli võimlas, kus on korraga eksamit kirjutamas ca 400 õpilast. Kõik on üksikute pinkide taga, igal pingil oma "nimi" ehk siis täht ja number. Mina olin koguaeg K tulbas (või reas kuidas vaadata; üksteise taga on kõik K-d igatahes) ja koht kusagil 18-22 sõltub eksamist. Üldiselt pidi olema igaühel kindel koht aga millegi pärast meie Erasmuslastele ei olnud isikulisi kohti vaid oli lihtsalt üks piirkond, kus me olime - K ja L tagumine ots. Samas osadel meie kursa erasmuslastel olid kindlad kohad kah. Eksam kestab 3 h, kui saabud, on laual kollaste kaantega A4 formaadis 24lk jooneline vihik (viimased paar lehte on millimeeter paberiga), kus on kaanel kohad su õpilase numbri aine, kursuse jms jaoks. Väga ametlik igatahes. Eksami alguses jagatakse laiali küsimuste lehed. Alati on uhked tiitelleht pluss 2-3 lk küsimustega klambriga kokku löödud. Väga ametlik. Eksami ajal pannakse kirja, et kes kus istus. Kui eksamitööd ära lähed andma, siis annad allkirja, et tegid eksami (või mis iganes asi see ongi).
Tore et see läbi on igatahes. Eksamitest sai juba kõrini. Kuigi neid kõigest 6 mul oligi.
Nüüd hakatakse raamatukogu kinni panema ja ma pean 15 min pärast Arena 7-s olema - lubasime Alexiga minna Leonie ja Nathalyga (ja Leonie ema ja selle sõbra ja veel mõnede prantsuse erasmuslastega) bolingut mängima. Leo ja Nath lähevad nimelt homme ära - see on nagu head-aega õhtu. Pärast seda läheb ilmselt Erasmuslastega eksamite lõpu tähistamiseks.
On minulgi ju vaid alla 2 päeva Iirimaal järgi jäänud... kahju.

Belfast

Nädala eest laupäeval (13. mail) toimus viimane Erasmuslaste väljasõit. Nimelt Belfasti. Elo seekordsest üritusest osa ei võtnud, kuna pidi õhtul tööle minema ja ta poleks õigeks ajaks tagasi jõudnud.
Laupäeva hommikul oli siis paras punt Erasmuslasi kooli ukse ees bussi ootamas. Varsti buss tuligi, aga tuli välja, et buss oli liiga väike - me ei mahtunud kõik ära! Niisiis pidime veel pool tunnikest ootama, et teine buss saabuks. Kuna aga ilm oli ilus (juba mitmendat päeva järjest), siis polnud ootamisest suurt lugu - istuti murul ja aeti juttu.
Kahetunnine sõit kulges viperusteta kusagil 12st pandigi meid Belfasti kesklinnas maha ning öeldi, et kella 5 hakkame tagasi sõitma. Hea on omada hoolsaid sõppru - prantslased (Leonie, Nathaly, Amina, Rafiel ja Oreli) olid kõik ilusti ettevalmistunud, turisti käsiraamatuid lugenud jne. Nii võetigi kaardid ja raamatud kohe välja ja me tegime Belfastis laias laastus 8 kujulise ringkäigu. 8 keskel oli Belfasti raekoda. Raekoda oli väga ilus hoone. Hoonet ümbritses väike aga kena park; prantsuse stiilis, nagu Rafiel teatas (ta oli seda raamatust lugenud). Suuremat osa pargist kattis muru (inlgaste muru on ikka klass oma ette, ausalt!) ja ilmselt ilusa ilma tõttu oli muru paksult täis kohalikke noori. Tegu oli justkui moeröögatuste väljanäitusega. Esimese asjana paistsid muidugi silma punkarid - igas värvitoonis, suuruses ja kujuga harju paistis igalt poolt. Siis mõned rängalt punaseks värvitud paksude pikkade juustega tüdrukud. Ka riietused varieerusid väga suures ulatuses - boheemlaslikest kuni punkariteni. Kõik istusid grupikestena murul ja ajasid juttu. Ka gruppide sees ei olnud ühtset stiili - igaüks üritas millegi omapärasega silma paista. Ka prantslased oli üllatunud.
Söönud Raekoja ees pargis istudes lõunat jätkasime oma teekonda põhja suunas (maa oletan, et kaartidel, mida me kasutame oli põhi ikka üleval?). Nägime mitmeid kenasid vanaaegseid maju, mis linnas uutega läbisegi olid. Belfasti katedraali eest helistasin Laurile, et sünnipäeva puhul õnne soovida. Katedraal oli küll kena aga ei midagi väga vaimustavat. Mulle meeldis üks vitraaž, kus purjekat kujutati. Tundub, et minu nõrkus purjekate vastu pole kusagile kadunud ;) Nägime veel ühte kellatorni, sadamat, kohtuhoonet jpm. Varsti jõudsime raekoja juurde tagasi. Istusime jälle parki maha, sest mingi puhkpilli orkester (vask pillid + trumm) andis seal vabaõhu kontserti. Või ma ei tea, kas seda kontserdiks nimeatada aga igatahes olid ilusti orkesterlikult mundrites ja mängisid pilli. Kuni me ilusat ilma nautisime, leidis meid üles keegi kena naisterahvas, kes oli vist mingist Iiri turu-uuringute organisatsioonist vms. Igatahes uuris ta meie muljeid ja arvamusi Belfasti kohta. Ma võtsin jutujärje enda kätte (küsitlus oli mõeldud ühe inimese käest saadava intervjuuna). Olime Belfastis viibinud alles 2 tundi ja nii ei osanud ma talle palu tarka nõu anda aga eks ma vastasin nii palju kui ma oskasin. Pärast intervjuud oli ta üllatunud, et ma ilma igasuguste probleemideta tema aktsendist aru sain, kuid võrreldes sellega, mida inimesed Donegali maakonnas (seal kus me õpime) räägivad, oli tema inglise keel ikka väga väga ilus ja selge.
Järgmiseks võtsime ette tiiru lõuna poole. Kuna Rafielil (ta oli seni meie teejuht olnud) läks vahepeal kaarti lugedes segaseks, et kus me täpselt oleme (olime nimelt tükk aega ühes suunas kõmpinud aga polnud jõudnud veel sinna, kuhu me tahtsime minna). Erinevalt Letterkennyst oli aga tänavatel täitsa hästi nimesilte küljes ja nii sain ma meid jälle kaardil paika pandud ja õige suuna üles leitud. Tuli välja, et olime alles 2/3 vajalikust teest läbinud. Varsti jõudsimegi Kuninganna Ülikoolini. Meie sihtmärgiks oli tegelt Akadeemia juurs (või noh taga) asuv botaanika aed. Erinevalt enamusest botaanikaaedadest kus ma käinud olen meenutas see küll pigem parki, kus olid ka mõned troopika hooned. Aga mulle meeldis sellina asjade korraldus väga - palju muru ja muru sees mõned saarekesesd lilledega. Muruplatse eraldasi puud. Keset botaanikaaeda oli isegi üks suur lihtsalt muruga kaetud plats, kus siis inimesed päikest nautisid, jäätist sõid ja frisbit mängisid (pallimängud olid keelatud). Seal jagunesime pooleks osad jäid murule, teistega läksime botaanikaaia külje all asuvasse Ulsteri Muuseumisse (Ulster on vist kohalik maakond?). Muuseum oli täis kõikvõimalikke erinevaid näitusi ja püsieksponaate, enamus millest olid muidugi just Iiri või Põhja-Iiriga seotud. Eksponaate oli tõesti väga palju erinevaid - vanade kultuuride ruum (ehtsa Egiptuse muumiaga), iiri vanemat ja uuemat ajalugu käsitlevad näitused, moodne kunst, iiri loodus, erinevad ajaloolised Põhja-Iirimaal toodetud masinad (kudumismasinad näiteks jms). Üllatav oli, et Titaaniku kohta ei olnud väga palju leida sealt. Titaanik ehitati ju Belfastis ja suveniiri poodides ja postkaartidel (ühtegi ilusat mul küll leida ei õnnestunud) oli Titaaniku teema see eest üks põhilisi.
Botaanika aia nurgas oli veel Kelvini kuju, millest me tagasiteele asudes mööda läksime. Kuninganna Ülikooli hooned ise olid muidugi kah (vähemalt väljast vaadates) pigem paleesid kui koolimaju meenutavad. Ühe hoone ees pargis seisis üks väga Russalkat (kuidas see üldse kirjutatakse?) meenutav kuju.
Tagasi bussi väljumispaikka jõudsime paraja varuga, niiet tüdrukud said veel kiiresti ühest kaubanduskeskusest läbi käia.
Kõik Belfasti tänavad olid täis märke et alkoholi tarbimine keelatud (miinimum trahv 500 naela) ja ka prügi maha viskamist keelavaid märke oli piisavalt palju, et need häirima hakkaksid. Kokkuvõttes oli see siiski tore ja ilus linn ning tänu päikeselisele ilmale oli meil tore ja huvitav päev.

PS. See oli ka viimane ilus ilm, mida me seni näinud oleme siin iirimaal. Belfastiga sai läbi sellele eelenenud mitte-iirilik ilusate ilmade rida ja nüüd on meil jälle harjumuspäraselt külm, märg ja tuuline.

PPS. Kuna paari päeva eest jättis minuga hüvasti minu läpaka kõvaketas, siis praegu mul teile pilte näidata pole. Eestisse tagasi jõuan, siis uurin kas õnnestub sealt veel midagi päästa (arvuti suudab ennast üles laadida niiet päris tuksis see kõvaketas veel olla ei saa).

Sess

Nüüdseks on enamus sessist läbi. Reedel oli nimelt 5. eksam, teisipäeval tuleb veel 6. ja siis on kõik. Nii mõnelgi on juba kooli aasta läbi. Eestlastest Indrek sõidab täna koju, Alexil oli küll reedel viimane eksam aga ta jääb veel Iirimaale (ilmselt terveks suveks, kui tööd saab). Elol on kogu aeg kiire - eksamid ja töö korraga.
Siinsed eksamid ei istu mulle tegelikult üldse. Pea-aegu kõik on essee-tüüpi küsimustega, kus on vaja 3h jooksul ca 4-5 küsimust vastata. Eksamitel olen kirjutanud keskelt läbi vast keskmiselt 10 lk.
Finantsi eksam on seni ainus olnud, mis oli mulle meele järgi - peamiselt arvutused. Positiivne oli selle eksamijuures ka asjaolu, et ma ei pidanud selleks väga õppima. Minu õppimine seisnes selle aine teistele õpetamises. Kuna eksam oli esmaspäeval, siis kogu pühapäev (kuni vist kella 4ni esmaspäeva hommikul) tegelesin finantsi õpetamisega. Kõigepealt palus mult raamatukogus abi Amina. Seletasin talle need ülesanded ära, kus tal küsimusi oli ja tundub, et eksam läks tal ok. Järgmiseks olin lubanud minna Leonie ja Nathaly juurde. Leoniega tegime läbi kõik eelmise aasta eksami ülesanded (peale suhtarvude ülesande, sest keegi ei viici neid suhtarve pähe õppida). Varem raamatukogus olles olin saanud sõnumi Madelinalt (rumeenlanna), kes palus, et ma õhtul finantsis aitaksin, et neil on mõned küsimused tekkinud. Nii olingi kella 10ks Madelina pool (tegelt küll Gabriela korteris, Madelina elab korrus kõrgemal). Kohale jõudes selgus, et Madelina ja Gabriela olid hommikupoolikul 7 inimesega ühendust võtnud (helistanud või SMSinud), et minu telefoni numbrit teada saada. Madelina vist ei tahtnud väga, et ma teada saaksin, kui palju vaeva nad oli näinud, et mind kätte saada, aga kui Madelina korraks toast välja läks (suhteliselt) alguses, rääkis Gabriela kogu loo ilusti ära. Et pärast tulutuid katseid minu numbrit saada, olid nad poolakatelt Elo numbri saanud ja temalt siis minu oma. Igatahes veetsime koos toreda õhtupooliku, mille jooksul ma lisaks finantsi õpetamisele ka ühe krõpse hoidnud klaasist kausi suutsin ära lõhkuda.
Kõik on eksamitega väga ametis olnud viimasel ajal ja pidusid eriti korraldatud pole. Põhiliseks erandiks on olnud harjumuspärased reedesed Orchardi (ööklubi, mis reedeti on tasuta) ja vahest ka kolmapäevased Milani (kolmapäeviti poole hinnaga) külastused. Eile toimus ilmselt viimane suurem erasmuslaste pidu siin - Dayparty 2 ehk Caroline'i sünnipäev. Peo ametlikuks alguseks oli 2PM, mina jõudsin kohale vast 3ks ja palju rahvast siis peol veel ei olnud. Kuna parajasti oli toimumas ragby Euroopa karika finaal, kus vastamisi olid Prantsuse ja Iiri meeskonnad, siis oli punt prantslasi Orchardis (seekord ikkagi pubis mitte klubis) mängu vaatamas. Kuna ma prantslastega käin rohkem läbi kui peol viibinud hispaanlastega, siis läksin kah Orchardi. Üldiselt oli väga tore üritus. Pubi (ja ka Lounge pool) olid suht paksult täis iirlasi, kes omadele kaasa elasid. Ja siis ühes nurgas istumas grupp prantslasi (alguses 5 lõpuks vast 10), kes Prantsuse meeskonnale pöialt hoidsid. Kuna mäng oli päris tasavägine, siis oli väga huvitav vaadata, kuidas iirlased ja prantslased korda mööda rõõmuhõiskeid kuuldavale tõid. Iirlased jäid pallimängus napilt peale. Orchardist läksime (kes edasi, kes tagasi) peole. Rahvast saabus järjest juurde niiet suurem osa veel kohal viibivatest Erasmuslastest käis siiski seal mingil hetkel vähemalt korraks läbi. Kuna üritus muutus pika peale tiba üksluiseks, jõudsime Indrekuga poole Eurovisiooni ajaks tema juurde Shalom Housesse. Tundub, et Eurovisioon ei ole Euroopas nii popp kui ta on Eestis või Iirimaal. Nii mõnigi erasmuslane küsis et Euro-mis-asi? Igatahes Shalomisse jõudes vaatasid seal seda juba Hakeem ja Anja, varsti ühines meiega ka veel üks prantslane, kellele see oli esimene kord Eurovisiooni vaadata. Prantslastele ei meeldinud prantsuse Eurolaul ja Anja (sakslane) ütles, et tal on häbi saksa oma pärast. Täna hommikul (nii 12 paikku) kui ma raamatukokku jõudsin oli Elo siin päris pettunud näoga ja küsis, et kas ma tean, et Soome võitis. Ta oli Eurovisiooni ajal tööl ja nüüd kuulas netist Eurolaule.
Erasmuslastest on mõned juba läinud, mõned varsti-varsti lahkumas. Viimased jäävad siia ligi juuni keskpaigani.

Viimast korda tagasi Iirimaale

Nüüd on siis ka minu kevadpuhkus läbi. Laupäeva lõunast jõudsin nimelt LKennysse tagasi. Puhkus oli tore ja ausalt öeldes ei olnud mingit tahtmist siia Iirimaale tagasi tulla ja õppima hakata. Sellegi poolest tuli reede lõunast bussi istuda ja Riia poole teele asuda. Tagasitee oli sisuliselt sama kui viimati Eestisse tulles (läbitud punktid vastupidises järjekorras muidugi) ehk siis Tallinn – Riia – Dublin – Letterkenny.
Jõudes Riia kesklinna tuli mul üles leida bussi number 22 peatus. Kuigi ma olin selle bussiga lennujaamast Riiga juba korra tulnud, ei asunud vastassuunas minev peatus teps mitte üle tee sellest kohast, kus ma viimati bussi pealt maha olin tulnud. Kuna aga tegu oli lennujaama mineva bussiga, siis inimesed seda bussi ja peatust eriti just ei teadnud. Kõigepealt küsisin kahe raudteejaama ees istuva tütarlapse käest, et kust võiks leida lennujaama mineva bussi nr 22 peatust. Vastuseks vaatasid nad üksteisele pikalt otsa ja naeratasid häbelikult. Ei öelnud sõnagi. Hetke seisnud jätkasin ma küsitlemist. Kas te ei tea? – pearaputused. Kas te ei saanud (inglise keelest) aru? – pearaputused. Küsisin siis edasi, et kas po ruski? Selle peale sain vastuseks õndsa naeratuse ja 2 noogutust. Kordasin siis oma esimest küsimust vene keeles. Selle peale teatasid mulle tüdrukud aga, et neil pole õrna aimugi ja üldsegi pole nad kohalikud. Samal hetkel saabusid 2 poissi (ilmselt neid oodatigi) ja tüdrukud küsisid siis neilt minu bussi kohta. Ka poisid polnud targemad ja soovitasid võtta takso.
Nii ma jätkasin inimeste küsitlemist (enamus siiski rääkis ka täitsa inglise keelt ja suutis formuleerida isegi täiesti korrektseid lauseid). Bussist nr 22 neil sellegi poolest aimu polnud. Lõpuks tuli mulle vastu üks inimene, kes arvas, et äkki on peatus seal aga soovitas igaks juhuks kelleltki teiselt küsida, sest ta polnud kindel. Õnneks läks tema oletus täkke ja ma leidsin oma peatuse õnnelikult üles. Kokkuvõttes sain ma kena pooletunnise jalutuskäigu päikeselises kevadises Riias. Olin igati rahul.
Riia lennujaam valmistas mulle järjekordse üllatuse. Ma pole varem käinud lennujaamas, kus poleks suuri telereid-tabloosid saabuvate ja väljuvate lennukitega, et mis ja millal kuhu läheb (ja arvestades, et see oli mul sellel õppeaastal juba 17. lennureis siis olen ma ikka paaris lennujaamas käinud). Ma olin esimesel hetkel täitsa nõutu, et kas ma olen mingis vales kohas või terminalis või olen lihtsalt pime. Tõesti ei tea mida teha. Järgmise asjana üllatasid mind viidad. Kui astud uksest sisse ja jälgid “departures” silte, siis ei jõua sa mitte mingi väljuvate lendude ootesaali või tsekk-inni juurde vaid hoopis turva ja passikontrolli. Enne sinna minemist oleks aga vaja ju ennast sisse tsekkida. Niisiis tuli teise lennujaama otsa tagasi vantsida, kust siis leidsin ka chek-in’id (neid nimetati osadel viitadel küll “chek-in” aga enamusel siltidest “aircompanies” vms). Kuna mul oli veel lennuni küllalt aega tuli see kusagil chek-in’i alguseni aega surnuks lüüa. Nii leidsingi ühe ruumi või saalis, mis oli ilmselt just ehitusest tulnud ja kus ei olnud midagi peale mõnede pinkide ja kahe massaažitooli. Lisaks eelnimetatule leidus seal ka teler, mida olin alguses lennujaama sisenedes otsinud. Leidsid need lätakad ikka hea nurgataguse kuhu see üles panna.
Edasi kulges reis ilma märkimist väärivate vahejuhtumiteta. Lennuk küll hilines tunnikese (nagu ma nädalakese varem Iirimaale sõitnud Aleksi käest hiljem kuulsin oli tema oma 3 tundi hilinenud). Aga sellest hilinemisest polnud mul sooja ega külma sest buss LKennysse läks mul nii või naa alles hommikul ja sinna oli aega küllalt.
Enne keskööd jõudsin Dublinisse, kus ma siis ennast ühte kohvikusse (mis hetkel kinni oli) mugavalt magama sättisin. Kella 4 paiku (hommikul) aga kohvik avati ja ma olin sunnitud endale uut kohta otsima. Varsti leidsingi saabuvate lendude korruselt ühe vaba pingi, kuhu ma ennast pikali sain visata. Koht oli muidu tore aga kahjuks ühe väiksema välisukse lähedal, mis vist kogu öö lahti seisis. Seega soe küll ei olnud. Tõmbasin endale teise kampsuni selga võtsin jaki pea alla ja magasin suhteliselt rahulikult (selle kohta, et ma keset lennujaama sagimist magasin) hommikuni.
Letterkennysse jõudes ootasid mind ees ilus ilm ja Elo. Elo olla mulle ka sõnumi saatnud, et ta vastu tuleb aga selle sõnumi sain ma kätte alles sama päeva õhtul. Elo saatis mind vaid koolini, sest läks ise tagasi raamatukokku õppima. Kodus ootasid mind soe söök (loe: pärast mikrokas uuesti ülessoendamist soe söök) ja koristatud tuba (see tähendab, et Elo oli minu laua oma asjadest tühjaks teinud).
Jätsin siis oma kohvri koju ja suundusin tagasi kooli õppima. Õhtul käisin veel Leonie ja Nataly juures, et pühapäevaseid plaane koordineerida.
Pühapäev algas minu jaoks kell 8 hommikul, sest olin lubanud 8.30ks Leonie juures olla, et õppima hakata (teisipäevaseks eksamiks). Hommikupooliku veetsime rõõmsalt kahekesi õppides (tegelt küll mina rohkem õpetasin ja tema küsis) ja kella 2ks läksime kinno Mission Impossible 3 vaatama. Ka Nataly tuli meiega kaasa ja kino juures ühinesid veel 2 prantsuse tüdrukut. Nii prantslaste kui hispaanlaste kohta tundub siin Erasmuslaste seas kehtivat üldjuhul rusikareegel – nad on teretulnud kuni neid pole üle 2. Sest juba 3kesi olles hakkavad nad omas keeles vatrama. Kuna kino asub meil ostukeskuste kõrval siis nii enne kui pärast kino käisime loomulikult ka veel shoppamas. Teise raksu jätsin ma aga suht lühikeseks ja läksin koju. Tüdrukud jäid veel nautlema. Pärastlõunal otsustasin minna tere ütlema Shalom House kodanikele. Nendega sain kokku aga mitte Shalom House’is vaid selle värava juures – enamus neist läks parki ilusat ilma nautima. Mina jäin veel hetkeks nende maja juurde, et ajada paar sõna juttu Hakeemiga, kes parasjagu oma venda ootas, kes oli Hakeemil parasjagu külas aga kes oli parasjagu oma sõbraga poodi läinud (nende käes oli nimelt Hakeemi toa võti) (oh milline lause tuli!). Pärast aga läksin kah parki, kus me alguses niisama juttu vestsime ja pärast kaarte mängisime. Pärast mõningast kaardimängu avastasime, et maa pole teps mitte nii kuiv kui ta alguses tundus ja kõigil olid tagumikud korralikult märjad :p Hiljem liitus meiega ka 4 spanish-houselast. Pärast õhtusööki läksin uuesti Shalom House’i malet ja pokkerit mängima. Uni jäi lühikeseks, sest täna hommikul olin jälle 8.30 Leonie juures õppimas.
Sellised olid siis viimasena tagasi Iirimaale jõudnud Erasmuslase reis- ja sessi alguse muljed.

Veel veidi igasugustest tegemistest

Lisaks tavapärastele ajaveetmise võimalustele olen viimasel ajal ka paar uut asja enda jaoks leidnud. Kõigepealt kui Maili siin oli, käisin Mailiga Letterkenny Leisure Centre'is ujumas ja saunas. See oli meil Eloga juba ammu plaanis, aga me ei jõudnud kunagi selleni, et oleks kätte võtnud ja sinna läinud. Päris mõnus oli üle pika aja sauna saada - ma olen saunast siin Iirimaal olles kõvasti puudust tundnud. Kuigi saun oli mitte just liiga kuum ja aurusaunas oleks võinud vahepeal olla tiba rohkem sauna jäime Mailiga mõlemad sellega rahule. Mõned päevad hiljem käisin üksinda seal veelkorra aga siis oli bassein alguses täis mingeid lapsi (mingi trenn äkki?) ja pärast sauna olin ma lihtsalt liiga väsinud ja eriti palju enam ujuda ei viitsinud.
Järgmine minu jaoks uus asi oli pokkeri õhtu. Elo sellest huvitatud polnud ja nii me läksime Eesti Aleksiga Shalom House'i pokkerit mängima. Kellelgi shalomikatest oli kogutud paras kausitäis väikseid euro münte, mille peale siis mängiti. Kuigi enamus mängisid väga tasakaalukalt (Aleks oli ainus, kes kohati bluffis) oli meil ikkagi päris lõbus olemine. Isegi Aleks tuli oma sügavatest miinustest enne lõppu välja. Kokkuvõttes võib ürituse kordaläinuks pidada - mina võitsin. Algaja õnn ilmselt. Kuigi tegelt kaardiõnne ei olnud üldse. Tegelikult ma mingi pokkerifanatt ei ole ja eelistaksin kaardimängudest endiselt mängida bridži või kanastat või midagi sarnast.
Järgmiseks korraldasime sellel pühapäeval väikse male-matši. Mängisime 2-laua malet. Ehk siis meeskondlikult, kui üks meeskonna kaaslane võtab mingi nupu oma vastaselt ära, saab annab ta selle oma partnerile, kes selle oma käigu asemel oma lauale saab asetada. Kokkuvõttes - malega oli sellel mängul väga vähe pistmist :p
Enne kui me 2-laua mängu mängima hakkasime, tegime kiired kontroll-mängud shalomikate vastu (Aleks soomlase ja mina hispaanlase vastu). Meie vastu kasutati "huvitavaid avanguid" nagu Aleks seda kommenteeris; võitsime Aleksiga suht kähku. Selle põhjal loobusime oma algsest plaanist koos ühes meeskonnas shalomikate vastu mängida ja olime Aleksiga vastasmeeskondades. Alguses oli väga raske harjuda uute reeglitega aga varsti hakkas see asi juba natuke välja tulema. Aleks oli meist ainus, kes oli seda varem mänginud. Kokkuvõttes oli hea, et me mängisime 2-l laual, mitte tavalist malet, mis oleks hulka igavamaks kujunenud.

Lõpetuseks ka väike uudis: ma lähen homme tagasi Eestisse ja tulen Iirimaale tagasi alles vahetult enne eksameid - mai alguses. Võtan nimelt pika kevadvaheaja. Ametlik vaheaeg koolist on küll vaid 2 nädalat aga pärast seda on vaid 1 nädal kooli (kus midagi väga ei toimu) ja siis 1 nädal eksamiteks valmistumiseks. Seega pole mul enne eksameid siin midagi väga teha. Pea-aegu kõigis ainetes tegeletakse praegugi juba vaid kordamisega. Nagu mingi põhikool või gümnaasium oles :p
Seega jääb käesolev ilmselt minu poolt kuuks ajaks viimaseks postituseks. Kui tagasi Iirimaale tulen, siis tuleb ehk veel uudiseid/teateid/kommentaare, mida siia üles panna.
Elo jääb praegu vähemalt siia ja planeerib ka suveks tööd leida. Siiski pole välistatud, et ka tema kevadvaheajal korraks Eestisse naaseb.

Päikest!
(meil on täna fantastiliselt ilus päikeseline päev siin - seda pole juba ammu olnud)